Mitmed minu juurde raja leidnud inimesed on esitanud mulle küsimuse: mis on elu mõte? Eriti selgelt mäletan ühte lähemale aasta tagasi kohatud klienti, kellega tekkis dialoog, mis pani mind ennastki tookord taas sügavamalt mõtlema selle teema üle.
“Vahest tundub kõik see siin mulle nii mõttetu! Mis mõte sellel kõigel on? Elul... Mis üldsegi on elu mõte?” uuris ahastuses klient.
“Ma ei oska seda Teile öelda.” vastasin rahulikult.
“Nii et teie ka ei tea seda siis?!” kõlas imestunud, pettunud ja isegi veidi etteheitvas toonis hüüatus.
“Mina tean seda...” püüdsin selgitada.
“Aga....?” katkestas klient mind järsult, kuid juba vaiksemal häälel.
“Ma tean, mis on minu elumõte” ütlesin kliendile, talle sügavalt silma vaadates ja lisasin naeratades: “Praegu.”
“Kuidas nii? Aga kas siis...?" hüüatas klient taaskord veidi ärritunult. “Ma olen nüüd segaduses...” podises ta oma hääle volüümi jälle alla tuues ja mind samal ajal altkulmu põrnitsedes. Neelatasin ja valmistusin veidi pikemaks selgituste andmiseks. Tõstsin pilgu ning silmitsesin katuseaknast paistvat helesinist taevast ja seal kiiresti edasi sõudvaid rünkpilvede tompusid. Jätkasin: “Vaadake, isegi parima tahtmise juures ei oska ma Teie sellele küsimusele vastust anda. Elumõte on midagi, mis tuleb meil kõigil ise leida. Seda ei saa kellelegi ette öelda või kellegi pealt maha spikerdada. See pole universaalne tõde. See on väga isiklik ja kindlasti võib see erineda 40ndates eluaastates oluliselt sellest, mis ta oli 20ndates eluaastates ja mis ta saab olema 60ndates eluaastates. Te ei pruugi eluseeski mõista ega nõustuda sellega, mida mina pean hetkel enda elumõtteks - kas siis suures plaanis või detailides. Nii et isegi kui ma väga tahaksin, ei oskaks ma anda Teile vastust. Aga see vastus on Teis endas kindlalt olemas...” Pöörasin pilgu siniselt taevalt ja kummalise kujuga pilvedelt jällegi kliendile. Ta oli vajunud sügavamale tugitooli ja näis ennast seal üsna mugavalt tundvat. Tema lihased paistsid lõdvestunud olevat, ta näoilme oli neutraalsemaks muutunud - sealt oli kadunud kulmukortsutus ja pinge. Ta oli justkui uitanud ära kuhugi oma mõttemaailma. Ma polnud kindel, kui palju ta oli üldsegi kuulanud minu mõttelendu.
“Aga mis on siis teie elumõte, kui ma tohin uurida?” küsis ta järsult, ennast minu poole pöörates ning uudishimulikult ja ootavalt mulle otsa vaatama jäädes.
“Minu elumõte ja missioon on õppida ennast armastama, et ma saaksin olla õnnelik ja rahul. Ma pole seda suurema osa oma senisest elust teinud - ma pole ennast armastanud. Seetõttu pole ma suutnud olla ka õnnelik.”
“Kuidas nii?" tundis klient huvi, mind endiselt uudishimuliku pilguga puurides.
“Ma olen lasknud paljudel inimestel ennast halvasti kohelda, aga mis veel hullem - ma olen ka ise ennast halvasti kohelnud.”
“Sama siin!” hüüatas klient äratundvalt. “...kuigi ma olin siiani alati arvanud, et kui elul ÜLDSE on mõtet, siis see PEAKS olema lapsed ja pere hoopiski vist.” lisas ta.
Olen alati mõelnud, et elumõte ja elueesmärk on mõisted, millest saab rääkida seotult. Elumõte on see, kuidas oleks ideaalne või kuidas olema peaks/olla võiks, ning elueesmärk on see, et mõte saavutada.
Mulle meeldib väga ka Picasso veidi teistmoodi tõlgendus, mida saab ligilähedaselt võtta nii: “Elu mõte on leida oma anne ning elu eesmärk on teha selle andega midagi.”
Kuidas iganes me elumõtte-küsimusele ei läheneks ka, on see üks igati põnev teema mõtisklemiseks.
Kas elul peab üldse mõtet olema või mis see elumõte siis on?
Ei pea nagu... Aga võiks ju. Või ikka peaks kindlasti? Eks see on paljuski sisetunde ja elulise situatsiooni küsimus, ning igaühel on oma arvamus selle kohta.
Teinekord võib juhtuda, et me ei tea, mida elult soovime ja vajame, aga kui meil on olemas elumõte, siis sealt leiab ka vastuse, sest elumõte peegeldab väga ilmekalt seda, mida me soovime ja vajame, mida me kalliks ja oluliseks peame, mida me saavutada ihkame või kes me olla tahame.
Mingis mõttes on elumõte nagu turvavõrk. Oma eksistentsi mõtestamine ja oma elule eesmärgi leidmine on pidepunktid, mida on tavaliselt tarvis alles siis, kui meie elu on segipaisatud kellegi või millegi poolt nii palju, et me oleme kaotanud tasakaalu ega suuda enam elutormis sirgelt ja kindlalt püsti seista. Tihtipeale tekibki inimestel selle teema kohta küsimus alles siis, kui nende elus valitseb kaos, depressioon, eksistentsiaalne kriis või segu kõigest kolmest. Võib-olla tasuks elumõtte-küsimusele enda jaoks vastus leida juba varem? ...sest kui meid tabaki mõni eluraskus, siis on üks hea tugipunkt koheselt varnast võtta, mis annab kõigest hoolimata eesmärgi edasi liikumiseks.
Elumõte on individuaalne - igalühel on oma tõde ja oma teekond. See võib oleneda paljudest asjadest, näiteks inimtüübist, vanusest, sellest kus punktis parasjagu oma eluga ollakse, milline on elukogemus jne.
Ükskõik, mida keegi oma elumõtteks peab - tal on alati õigus, sest tema elu mõte ongi tema jaoks antud ajahetkel ainus ja õige, talle tugepakkuv ja eesmärki andev suund.
Kas elumõte võib muutuda?
Jah, võib küll. Enamasti muutub see vanuse ja küpsusega, kuid elumõtte muutuse taga võivad olla ka teised tegurid. Siin tuleb nüüd mängu ka elueesmärk.
Nii, nagu elus palju haiget saanud inimese elueesmärk võib olla rahulolu leidmine ja oma elu õnnelikult elamine, võib vaesusesse sündinud ja vaesuses kasvanud inimese elueesmärk olla elus arvestatava positsiooni ja sissetuleku saavutamine. Kui sellised eesmärgid on saavutatud, võib saada elumõtteks kas neid hüvesid hoida ja nautida või siis asenduvad need uute ja hoopis teistsuguste eesmärkidega, muutes ka elumõtet.
Laias laastus saab elumõtte jagada justkui kolmeks.
"Väljapoole" elumõtteks võib pidada seda, kui me anname endast väljapoole: "Minu elumõtteks on minu lapsed/abikaasa - minu pere!" Elumõtte keseks on teised.
"Sissepoole" elumõtteks võib pidada seda, kui me pühendume iseendale - anname endale ja saame endale: "Ma tahan ennast armastada, olla õnnelik ja elu nautida!" Elumõtte keseks on minaise.
"Sisse-väljapoole" elumõtteks võib pidada seda, kui me anname endast välja, et saada ka vastu endale: "Ma tahan muuta maailma paremaks paigaks ja teada, et ma olen midagi ära teinud, et ma olen olnud oluline!" Elumõtte keseks on teised ja minaise.
Kust leida enda elumõte?
Ikka enda seest.
Kuna arvatavasti on iga inimese suurim püüdlus olla õnnelik ja eluga rahul, siis võiks muuhulgas mõelda just sellele, et mis muudab õnnelikuks? Läbi selle küsimuse võib leida ka tee enda elumõtteni.
Just nii lihtne ja keeruline see teema ongi.
Head enda elumõtte avastamist!
