Nõustajana pean tõdeda, et minu juurde käib väga palju murtud südamega kliente. Armastuse luhtumine on üks põhilisi asju, mis võib inimese ummikusse ajada. Seda ilmselt seetõttu, et suhe teise inimesega - armusuhe, on väga suur ja oluline osa meie elust. Paraku kõik suhted ei jää kestma, ja kui suhe lõppeb, siis see teeb haiget. See teeb meeletult palju haiget, ning põhjustab lausa põrgulikku südamevalu ja hävitavat hingepiina!
Mis juhtub tegelikult inimesega, kes on mahajäetud? Lein!Me oleme harjunud mõtlema, et kogeme leina vaid siis, kui keegi sureb, kuid tegelikult kogeme leina iga kaotuse puhul, olgu selleks tööst ilma jäämine, lemmiklooma kaotsiminek vms. Kohe kindlasti kogeme leina ka siis, kui meie elust astub välja kallis inimene. Sellega kaotame rutiini ja turvatunde, mis on senises elus stabiilseks pidepunktiks olnud.
Mis juhtub siis, kui algab lein? Enamasti on esimeseks reaktsiooniks eitamine."Ei-ei-ei, ma ju armastan teda. Meie suhe ei saa olla läbi!" - Kuulen seda oma klientidelt üsna tihti, aga siin on rõhk sõnadel "Ma ju armastan teda" - kahjuks on sellest vähe, kui vaid üks osapool armastab. Suhe vajab mõlema suhtepoole armastust. Kui seda ei ole, on tegu "ühejalgse jooksjaga".
Järgmiseks leinaetapiks on viha."Närakas selline! Kuidas ta võis? Ma olen andnud talle endast kõik!" Kui me kedagi armastame, siis me annamegi talle endast palju, teinekord isegi liiga palju, aga me teeme seda, sest nii tundub meile õige ja hea. Kui nüüd oodata sellele kõigele tasu, siis kas tegu on enam armastusest andmisega, või kipub tegu olema juba tehinguga - "mina sulle ja sina mulle"?
Kolmas etapp on tingimine.Tingida me võime oma ekspartneriga või iseendaga. “Ma muutun, ma enam ei... Ma hakkan nüüd... Ma luban, et...” Siin on taaskord rõhk sõnal “mina”, aga tuleb mõista, et enda seisukohalt midagi muutes ei saa muuta teist inimest, tema tundeid ja mõtteid ning tema soove ja plaane.
Neljas leinaetapp on depressioon.Kaotusevalu on nii suur, et me mattume sellesse. Vahest on lausa raske hingata. "Ma teeks ükskõik mida, et oma armsam tagasi saada! Läheks kasvõi nõia juurde ja paluks teha armuloitsu, et ta vaid tagasi tuleks, sest ilma temata ma elada ei suuda..." Kui see "ma ei suuda ilma temata elada"-tunne nüüd tükkideks harutada, siis põhiliselt on tegu igatsusega kunagiste heade aegade ning siis tuntud meeldivate tunnete järele, samuti ka sooviga lõpetada hetkel piinav südamevalu. Paljud minu kliendid küsivad minult, et mis aitaks? Mis võtaks selle valu ära, mis leevendaks seda nüüd ja kohe? Kahjuks peavad nad sageli pettuma, sest pole olemas ühtegi asja, mis mõjuks koheselt. Aitab vaid kaks asja: aeg ja enesearmastus. Katkist südant ei ravi miski kiiremini kui aeg. Kuid tea, et kui Sa oled oma suhte leinamisega jõudnud depressiooni etappi, siis tegelikult oled Sa paranemisega juba poolel teel, olgugi, et tegu on kõige raskema etapiga ja valu näib lõppematu. Mulle väga meeldivad mõtted, et: Me kõik oleme üksteise ellu vaid laenatud. Keegi ei kuulu kellelegi. Vägisi armsaks ei saa ega jää. Väga raske on neid mõtteid omaks võtta, aga kui suudad neid aktsepteerida, oled inimesena märgatavalt kasvanud. Depressiooni etapis kipub inimestel olema väga palju enesesüüdistamist. “See oli minu süü. Kui ma oleksin rohkem.../kui ma ei oleks... siis ta.....” Siinkohal tuleb meeles pidada, et need kõik on puhas spekulatsioon ja oletused. Jah, võib-olla Sa oleksidki võinud midagi teistmoodi teha või hoopis tegemata jätta. Võib-olla oleksid Sa võinud kasvõi kõrvade peal kõndida, aga elu oleks ikka läinud nii, nagu see läks. Võib-olla sai teie ühine aeg lihtsalt otsa. Võib-olla oli see suhe ja selle lõpp üks oluline õppetund Sinu elus? Peale lahkuminekut on algamas aeg õppida iseennast uuesti tundma. Kui me ei saa jagada oma armastust kellelegi teisele, siis tuleb kõik see armastus pühendada iseendale. Ennast ei tohi süüdistada. Ennast ei tohi maha teha ega kritiseerida.
Leina viies ja ühtlasi ka viimane etapp on leppimine.Peale suhte lõppu jõuab see etapp kätte väga tasahilju ja märkamatult. Ajaliselt algab see enamasti umbes 6 - 9 kuud peale lahkuminekut. Vahest läheb kiiremini, vahest aga sootuks kauem. Tasapisi on tekkinud harjumus uue elukorraldusega. Valu pole enam nii tappev, kuigi aegajalt annab ehk ikka tugevamalt tunda. Me hakkame märkama jälle elu ilu. Hakkame vaikselt jälle nautima asju, mille olime vahepeal kõrvale lükanud või sootuks unustanud. Hakkame märkama või ehk ka otsima uusi inimesi oma ellu. Tunneme, et kõik on täitsa hästi. "Minu süda on okei. Jah, minu sees on asjad ikka veel veidi sassis, aga ma olen siin, ma jäin ellu."
Teinekord võib juhtuda nii, et lahkuminekuleina esimeses, teises, kolmandas või neljandas etapis tunneb inimene, et ta ei tule enam toime. Kindlasti tasub siis rääkida oma lähedastega, ja nendelt tuge otsida. Kui aga sellest jääb väheks, võib pöörduda ka nõusta juurde. Peamine on, et “ma ei suuda enam”-tundega ei jäädaks üksi. Eriti oluline on see depressiooni-faasis. Tuleb jälgida, et see leina osa ei kestaks väga pikalt (üle poole aasta) ega muutuks väga koormavaks ja talumatuks, sest sellisel juhul võib leinadepressioon muutuda kliiniliseks depressiooniks ning viimast on seljatada palju raskem, kui suhtekaotusdepressiooni.
