------------------- "Kõndisin ükskord tänaval, kui ühtäkki kuulsin paari koolitüdrukut endast tagapool midagi üksteisele vaikselt seletamas ja seejärel kõvasti itsitamas. "Kindlasti naeravad nad mind", mõtlesin endamisi. "Mis minuga valesti on? Äkki ma olen bussis millegi sisse istunud ja nüüd on püksitagumikul plekk, või on tuvi mulle pähe lasknud ja ma ise ei ole sellest arugi saanud?! Miks nad muudkui naeravad nii hüsteeriliselt seal? Kas ma kõnnin imelikult?" Niimoodi arutles oma mõtetes 33-aastane Brita, kui ta oli ühel tööpäeva õhtupoolikul teel poest koju. See polnud ei esimene ega viimane kord kui Brita arvas, et tal on midagi viga ja kõik peale tema enda näevad-teavad seda. "Kardan vahest, et haisen imelikult või olen lõhnaõliga liiale läinud. Teinekord muretsen, et kas ma näen ikka normaalne välja ja ega ma endast kuidagimoodi kohtlast muljet ei jäta.” räägib Brita endast lisaks. “Ei, ega need hirmud mind elamast takista, aga elu läbi pideva ärevuse ja lollide mõtete ju päris normaalne pole..." ------------------- ------------------- "Mäletan selgelt aega, kui ma olin 12-aastane ja me käisime emaga ehituspoodides oma remonditavasse korterisse tapeete, pahtleid-värve ja muud taolist ostmas. Valisime sobiva tapeedi välja, aga riiulis oli vaid paar rulli ning tapeedi saadavust tuli küsida müüjalt. Ema arvas, et saame kiiremini, kui ma otsin müüja üles ja küsin ise, tema läheks samal ajal värviosakonda ja uuriks, millist pahtlit ja värvi sealt soovitatakse köögis kasutamiseks. Kui tulin paraja koguse tapeedirullidega värviosakonda, uitas ema seal lihtsalt ringi. Küsisin, et kas ta on juba soovitusi saanud ning ema vastas, et ta ei leidnud ühtegi müüjat kusagilt. Ometigi oli veidi eemal näha kahte omavahel jutustavat müüjat. Kui juhtisin ema tähelepanu sellele, arvas ta, et on ebaviisakas minna nende juttu katkestama. Küllap neil on midagi tähtsat vaja paika saada ja on halb hetk minna neid segama. Nii me siis maksimegi tapeetide eest ära ja väljusime poest, ladusime tapeedid autosse ning ema istus rooli. Järsku ütles ta, et me peaksime ikkagi pahtli ja värvi ka ära ostma, sest pole mõtet teinepäev jälle tulla. Ema arvas, et lihtsam oleks kui ma läheksin ja konsulteeriksin müüjatega ning tooksin need ise ära, sest tema istus juba roolis ja tal oli turvavöögi kinni. Ma ei mõistnud ema käitumist, aga täitsin ta palve ning tõin pahtli ja värvi ise ära." Need meenutused kuuluvad 23-aastasele Marile, kes näeb ema hirme kui õpitud ja aastatega järjest süvenevat abitust. "Kohati ma olen juba kokku kukkumas selle koorma all, et pean toime tulema oma eluga ning paralleelselt tegelema ka ema elu korraldamisega. Ükskõik mis tal vaja on, helistab ta mulle ning leiab vabanduse, miks ta ise seda teha ei saa ja palub minu abi. Põhimõtteliselt pean ka kõige lihtsamad toidupoes käimised ise ära tegema, sest ema ei suuda seda enam ise teha. Miks ta on laskunud sellisesse turvatsooni ega isegi püüa oma abitusest jagu saada? Mina ei jaksa enam kahe inimese eest elada, tahan keskenduda koolile ja oma elule. Vahest on tunne, et kui ema nime telefonis näen, siis vajutaks kõne lihtsalt kinni!" ------------------- ------------------- "Vihkan tähelepanu keskpunktis olemist! Juba lapsena kartsin klassi ees õpikust teistele ette lugemist. Eriti õudne oli, kui algklassides lugesin mõne pika ja raske sõna valesti kokku ning kõik klassikaaslased naersid minu üle. Jah, ma lausa tundsin nende pilke endal! Juba klassi ette minnes hakkasin alati värisema, mu süda kloppis, suu kuivas ja pilt hakkas virvendama. Põhikooli jõudes oli kõik veelgi hullemaks läinud. Lisaks muudele vaevustele olin tahvli ees rehkendusi tehes alati näost tulipunane ja tundsin, kuidas nägu hõõgus peas. Kartsin, et ei saa tehte lahendamisega hakkama ja kõik näevad, kui loll ma olen. Ühtlasi teadsin ka, et kõik näevad mu punast nägu… Mingist hetkest hakkasid klassikaaslased mind mõnitavalt kutsuma ladvaõunaks, sest iga kord kui pidin vastama - oli see siis klassi ees või omalt kohalt, olin näost tulipunane nagu päikese käes küpsenud ladvaõun. Olen alati püüdnud vältida olukordi, mil pean tähelepanu keskpunktis olema ning alates ülikooli lõpust on see mul edukalt ka õnnestunud. Hankisin omale töökoha, kus pidin teiste inimestega kokku puutuma minimaalselt. Kahjuks saab ükskord iga hea asi otsa ja nii lõppes ka minu töösuhe selles ettevõttes, sest ma polnud nõus uuest töökorraldusest tulenevalt pidevatel koosolekutel osalema. Nüüd olen sattunud uues töökohas olukorda, kus igapäevaselt omaette töötades probleeme ei ole, kuid pean kolme kuu pärast läbi viima erakorralise koolituse ning see tekitab minus juba praegu paanilist hirmu. Kujutan ette, kuidas olen näost taaskord punane, higistan nii, et märjad laigud riietel on kõigile näha, kokutan teiste ees, ajan faktid segamini ja koolitatavad arvavad, et ma ei valda üldse teemat ning alandavad mind solvangutega." jutustab oma hirmudest 42-aastane Robert. -------------------
Nende kolme näidisloo ühisnimetaja on sotsiaalfoobia, kasutusel ka nimetustega sotsiaalhirm või sotsiaalärevus. Sotsiaalfoobia on kõrgenenud hirm ja ärevus mingitlaadi suhtluse või sotsiaalse olukorra ees või kartus langeda kriitika alla. Sotsiaalfoobia võib tekkida erinevatel põhjustel, näiteks võib see olla pärilik või väiksemast ärevusest suureks hirmuks ajaga kujunenud ja seejärel pideva reaktsioonimudelina kasutusele võetud. Samuti võib sotsiaalfoobia tekkida peale traumeerivat sündmust, või endale seatud liigkõrgetest ootustest ja perfektsionismi ihaldusest. Enamasti kujuneb sotsiaalärevus siiski välja mitme erineva teguri kokkulangemisel. Kindlasti ei ole see aga isiksuseomadus. Ei ole loomulik, et sotsiaalne lävimine tekitab elu häirivat ärevust ja hirmu. Ometigi leidub palju inimesi, kes ei teadvusta endale, et nad elavad sotsiaalfoobiaga ning igapäevane hakkamasaamine on nii mõneski elu osas raskendatud just sotsiaalhirmu tõttu. Pahatihti piirab sotsiaalfoobia tööalast arengut, kuid see võib takistada ka sõprus- ja armusuhete arengut. Harvematel juhtudel puudutab ühe pereliikme sotsiaalhirm ka teisi pereliikmeid, pannes neile kohustusi, millega sotsiaalfoobik peaks siiski ise toime tulema. Statistiliselt võttes on sotsiaalfoobia rohkem levinud naiste kui meeste seas, enamasti saab see alguse kas lapseeas (algklassides) või siis noorukieas, kuid kindlat reeglit siin ei ole. Selle teke ei küsi sugu, vanust ega sotsiaalset tausta. Sotsiaalhirm on üsna levinud pingeseisund ning see ei ole sugugi vähem tähelepanu ja tegelemist väärt, kui depressioon või mõni muu psüühiline häda.
Sotsiaalfoobia skaala Sotsiaalfoobial on kümneid variatsioone. Sotsiaalhirmuks võib tegelikult lugeda juba seda, kui igapäevaelu ja -toimetused on häiritud vaid vähesel määral, näiteks on raskendatud telefonikõnede tegemine ja kõnedele vastamine, kuigi sellega saadakse hakkama olenemata taustal olevast ebamugavus- ja vastumeelsustundest. See on midagi, mis teeb igapäevatoimetuste teatud osad küll raskemaks, ent samas ei ole elus hakkamasaamist suurelt pärssiv segaja. Taoliseid avaldumisvorme võib pidada sotsiaalfoobia skaala lahjemaks otsaks. Sotsiaalfoobia teise otsa jäävad olukorrad, kus inimene isoleerib ennast täielikult ühiskonnast. Ei suudeta käia tööl ega väljuda kodustki. Suhtlemisel piirdutakse vaid paari lähedasema inimesega. Kõige turvalisemalt tuntakse ennast omaette kodus olles. Kui tuleb vältimatu vajadus suhelda võõrastega või liikuda inimeste sekka, tekib kohutav pingereaktsioon, mis võib päädida paanikahooga. On ilmselge, et sotsiaalfoobia skaala
selles osas olev inimene vajab pikka ja järjepidevat professionaalset abi. Ka lahjemate sotsiaalhirmudega tegelemisse tuleb panustada omajagu aega ning järjepidevust, ent nendega saab sotsiaalfoobik enamasti hakkama kas ise või siis nõustaja või tugigrupi abiga. Üks on kindel: sotsiaalhirmu ükskõik millise avaldumisvormiga edukaks toimetulekuks on vaja sellega tegeleda, sest niisama sotsiaalhirm kaduma ei kipu. Inimene pigem kohaneb sellega ning harjub elama läbi pideva häirituse ja pinge.
Kuidas sotsiaalfoobiaga toime tulla?
Sotsiaalfoobia puhul, nagu paljude teistegi foobiate puhul, kipuvad inimesed tihtipeale rakendama vältivat käitumist. Seda võib nimetada negatiivseks toimetulekuviisiks. Kui tuntakse vastumeelsust poes kaupade eest kassasse tasumise suhtes, kasutatakse iseteeninduskassasid. Kui kardetakse teha telefonikõnet, saadetakse e-kiri. Sellistest elu vähem häirivatest käitumismudelitest võidakse ekstreemsematel juhtudel häire süvenedes jõuda välja kuni enda täieliku isoleerimiseni, mil ei osaleta enam üheski sotsiaalses olukorras. Seega kindlasti ei tasu sotsiaalfoobia olemasolu ignoreerida, vaid omandada tuleks positiivsed toimetulekumehhanismid. Üheks väga heaks võimaluseks on enda treenimine ärevust põhjustavate olukordadega toimetulemiseks. Iga “üleelatud” olukord annab julgust ja eneseusku ning harjutab inimesele külge uut käitumismalli, milleks ei ole enam olukorra vältimine, vaid olukorda sisse minemine ja seal hakkama saamine.
Artikkel on 25.10.2018 avaldatud ka Delfi naisteka vaimse tervise sektsioonis ja seda saab lugeda siit: http://naistekas.delfi.ee/tervis/vaimnetervis/sotsiaalfoobiku-argipaev-miks-nad-muudkui-naeravad-mu-ule-kas-mul-on-pukste-peal-plekk-kas-ma-konnin-imelikult-mis-mul-viga-on?id=84094390
NB! Kõik näidislugude osalised on andnud oma nõusoleku lugude avaldamiseks. Nimed on muudetud.