Kardan hambaarsti, mul on totaalne hambaravifoobia! Minu lugu.

Ei, see siin pildil ei ole mina, aga samahästi võiksin olla mina. Need spetsiifilised hambaravi aroomid ja puurimise hääl... Võhh, kui hirmus! Ma kardan hambaarsti. Jubedalt kardan! See on ratsionaalsusele allumatu hirm, mis on ärevusest üsna erinev. Väljendub see vältiva käitumisena ehk siis ma lihtsalt ei käi hambaarstil. Ometigi ei saa hambaarste ju lõpmatuseni vältida - ükskõik, kui palju seda ka ei tahaks! Eellugu Minu hambaravifoobia alged pärinevad üsna varajasest lapsepõlvest. Mind on geneetiliselt "õnnistatud" halbade hammastega, seega hakkasin ma hambaarsti külastama ravi eesmärgil juba täitsa noorena ja tihedasti, ning esimesed puurimised, juurekanali puhastused-ravid ja muud sorkimised-torkimised algasid ajal, mil tuimestust Eestis vist veel ei kasutatudki, või siis vähemalt mulle tuimestussüste mingil põhjusel ei tehtud. Mul on eredalt meeles kord, mil üks korpulentne parimais aastais vene arstiproua puuris hoolega mu hammast ning järsku lasi puuriga sügavale igemesse. See meeletu valu ja suust ojana nirisev veri! Olin šokis ning nutsin, samas kui arst sõimas mind, et mida ma ulun ja pidagu ma juba lõuad! Järgmine intsident oli umbes 20-ndate eluaastate alguses, mil läksin ägeda hambavaluga arstile. Selleks ajaks külastasingi hambaarsti vaid siis, kui ei suutnud enam hambavalu välja kannatada. Tookord oli hambavalu nii hull ja laialivalguv, et ma ei saanud isegi aru, milline hammas valutas. Arst tegi röntgeni, kuid ka tema ei saanud sellelt aru, milline hammas mul parasjagu valutada võib, niisiis hakkas ta "ühte võimalikku süüdlast" lahti puurima ja ravima. Vast kuuga oli see hammas "ravitud", kuid piinav hambavalu jätkus, niisiis puuris ta lahti järgmise hamba ja ravis ka seda. Muidugi osutuski ravivajavaks viimane lahtipuuritud hammas... See lugu toobki mind nüüd tänapäeva. Põhilugu Paar aastat tagasi murdus mul pooleks just see ilmaasjata ravitud hammas ning muidugi ei läinud ma sellega arstile, sest valu see ju ei teinud - tegu oli suretatud hambaga. Umbes paar kuud tagasi tekkis aga murdunud hamba alla igemesse mädane põletik ja olin sunnitud panema hambaarstile aja. Kliiniku valikul sai määravaks narkoosi võimalus, sest teadsin, et too hammas tuleb eemaldada ja teadvusel olles ma seda üle ei elaks. Jõudiski kätte päev, mil pidin minema hambaarsti juurde üle 6-7-8 aasta! Viimati olin käinud hambaarstil nii ammu, et ei oska isegi täpselt öelda, üle mitme aasta ma sinna nüüd minemas olin. Hirmust iiveldas nii mis kole ja peas surus. Jalad ei tahtnud kanda. Süda peksis meeletul kiirusel. Kuna vahepealsetel päevadel oli põletik taandunud, otsustasin paanikasümptomitemöllus, et mul ikkagi ei ole tõsist vajadust minna. Viimasel hetkel sai õnneks mõistus hirmust võitu, võtsin takso ja sõitsin kohale. Tuigerdasin kuidagimoodi administraatori juurde ja tutvustasin ennast. Aega broneerides olin teavitanud kliinikut, et olen maailma suurim hambaravifoobik ning lihtne minuga ei saa olema. Administraator oli väga tore ja sõbralik, ootesaal oli ilus ja hubane, kuid minu hirm kasvas 10 ooteminutiga nii suureks paanikaks, et ma ei suutnud enam hingatagi ja pidin peaaegu teadvuse kaotama. Ootasin ju hambakirurgi vastuvõttu ning ei kujutanud ette, mis mind ees ootab. Kui olin läbinud röntgeni ja hammaste kontrolli, olin hirmust ülekeha pinges, näost tulipunane ega adunud enam üldse toimuvat, vaid tegutsesin mingil kummalisel autopiloodil. Sellest käigust sain siiski vajalikku infot, et minu hammaste olukord ei ole üldse kohe kiita. Eemaldada tuleks kõik tarkusehambad ning murdunud hamba päästmise või väljatõmbamise üle peaks otsustama teine spetsialist. Läks veel nädalake ning olin kliinikus tagasi, et saada teada oma murdunud hamba saatus. Nagu ma isegi olin arvanud, oli vaja see hammas eemaldada. Sellest polnud enam piisavalt palju järel, et seda uuesti oleks saanud üles ehitada. Lisaks vajasid parandamist enamus hammastatest... Otsustasin, et lasen eemaldada 2 ülemist lõikunud kuid kaareasega tarkusehammast ning murdunud hamba. Suuremat operatsiooni, et lõualuust eemaldada alumised peetunud tarkusehambad, ma ette võtta ei julgenud, tegelikult puudus selleks ka otsene vajadus. Üks oli kindlamast kindel: kolme hamba väljatõmbamine peab toimuma narkoosis. Kliinikus pakuti mulle aga võimalust sedatsiooniks.

Sedatsioon -

kanüüli kaudu manustatakse veenisiseselt rahustit, mille tulemusel on inimene sügavalt lõdvestunud. Paljudel inimestel esineb sellise süsti toimel lühiajaline osaline või täielik mälukaotus. Hambaravifoobikule on selline variant seetõttu eriti sobiv, et hirmutavast protseduurist ei jää häirivaid mälestusi. Sarnaselt üldnarkoosiga on inimene küll täielikult lõdvestunud, kuid erinevalt üldanesteesiast on inimene teadvusel. Sedatsioon on üldjuhul täiesti kahjutu, kuid ei sobi siiski mõnede meditsiiniliste seisundite korral. Jõudiski kätte hammaste eemaldamise ja parandamise päev. Taaskord tundsin, et ma ei suuda minna! Las sedatsiooni ettemaksuks tasutud paarsada eurot lähevad kasvõi raisku, ükskõik! Ometigi võtsin ennast kokku ja sõitsin taaskord taksoga kohale. Kohale minemiseks kasutasin juba teist korda taksot, kuna ma lihtsalt ei olnud hirmust ja paanikast tingituna võimeline ühistransporti liiklemiseks kasutama. Kohale jõudes tervitas mind taaskord sõbralik administraator. Peagi tuli minuga vestlema anestesioloog ehk narkoosiarst, kellega olin juba eelnevalt telefonis vestelnud. Leppisime kokku, et sedatsioonis olen 1,5 tundi ning selle aja jooksul eemaldatakse 3 hammast ja parandatakse nii palju hambaid, kui ajaliselt jõuab. Protseduuri algus Anesteesiaõde paigaldas mulle kanüüli. Kanüül on peenike plasttoru, mis viiakse väheke jämedama nõela abil veeni. Anestesioloog oli väga sõbralik ja toetav, püüdis mind pidevalt julgustada ja lohutada, samal ajal tõmmates minu tähelepanu algavate protseduuride ettevalmistuselt eemale. Umbes mõnikümmend sekundit peale rahustava ravimi manustamist ütlesin anestesioloogile: "vau, ma juba tunnen, kuidas katus sõidab ära!" Hiljem tundsin kerget piinlikust sellise eneseväljenduse eest, aga mis teha... Sealt edasi mäletan vaid kolme tuimestussüsti torget, mille kohta tean, et need tundusid häirivalt valusad, kuid valu ennast ma ei mäleta. Hammaste eemaldamisest ei tea ma midagi. Järgmine mälestus on, et pidin hambaid kokku suruma, et arst saaks parandatavate hammaste plomme sobilikuks lihvida. Tean, et mulle anti käsklus hambad kokku suruda ja ma tegingi seda täpselt nii kaua, kuni öeldi, et nüüd aitab ja siis ma lõpetasingi. On natuke kõhe mõelda, et oled nagu hüpnoosis ja allud kuulekalt käsklustele, olles ise võimetu mõtlema, otsustama ja ennast kontrollima. Ometigi on see pisiasi võrreldes sellega, et hirmutavad protseduurid on võimalik läbida ilma neid kogemata ja mäletamata. Peale sedatsiooni lõppu viidi mind taastumisruumi toibuma. Toibumine kestis umbes 30 - 60 minutit ja selle vältel käis anestesioloog pidevalt mind vaatamas ja minuga suhtlemas. Ilmselt oli see delikaatne viis kontrollida, kas ja kuidas ma sedatsioonist välja tulen. Miks ma ei oska täpsemalt kirjutada, kui pikalt võttis aega toibumine, on sellepärast, et ajataju kadus mul täielikult. Olin toibumise ajal omaarust juba adekvaatne, aga praeguseks ei mäleta ma sellest peaaegu mitte midagi. Kliinikus on reegel, et peale narkoosi ja sedatsiooni ei lubata inimesel üksinda lahkuda, vaid keegi lähedane peab järgi tulema.Nii oli ka minul. Enne protseduuri algust andsin kliinikule oma ema kontakti ning kliinikust helistati talle veidi enne sedatsiooni lõppu ja kutsuti ta sinna. Koju sõitsime taksoga, kusjuures mul on säilinud mälukillud, et takso kutsusin ma ise ja kuidas ema veel takso saabudes ütles, et naistaksojuht on. Taksosõidust ei tea ma taaskord midagi. Mäletan vaid seda, et takso peatus minu kodust veidi eemal, ning majani jõudmiseks tuigerdasin mööda politseinikest, kes teeääres kiirust mõõtsid. Koju jõudes keerasin magama ja magasin ligemale 3 tundi. Peale uinakut olin omadega juba korras ja mälulünkasid mul enam ei tekkinud. Retseptiravimina väljaostetud valuvaigisteid ei ole ma pidanud kasutama. Suupiirkond andis küll esimesed 3 - 4 päeva siit-sealt natukene tunda, kuid pigem oli see pisikene ebamugavustunne, kui valu. Tagasivaadates mõtlen, et kogu see paanika on olnud asjatu. Muidugi ei ole hambaravihirm kadunud ning ees on ootamas murdunud hamba asemele implantaadi kruvi lõualuusse puurimine, mis tekitab minus taaskord õudu. Kindlasti saab ka see protseduur toimuma sedatsioonis, kuid seekord kardan ma protseduurist endast rohkem sellele järgnevat taastumisperioodi. Arvatavasti suudan asja jälle hullemaks mõelda, kui see tegelikult on. Üks on kindel: hambaarsti ei tohi pikalt vältida - seda nii oma tervise kui rahakoti nimel. Sedatsioon on aga justkui hingeõnnistus hambaravifoobikule!